Contionary:eesken

Skundavisk

Etymology

From Middle Skundavisk ēsken, from Old Skundavisk ēskōn, eiskōn, from Halmisk ᚨᛁᛊᚲᛟᚾ (aiskōn), from Proto-Germanic *aiskōną.

Pronunciation

Verb

eesken (weak, third-person singular simple present eeskt, past tense eeskte, past participle geeeskt, past subjunctive eeskte, auxiliary haven)

  1. to ask
    Thou kant mir eesken, hwat thou wilt.
    You can ask me what you want.

Inflection

infinitive eesken
present participle eeskend
past participle geeeskt
auxiliary haven
indicative subjunctive
present ik eeske wi eesken ik eeske wi eesken
thou eeskst ji eeskt thou eeskst ji eeskt
hi, si, hit eeskt si, Si eesken hi, si, hit eeske si, Si eesken
preterit ik eeskte wi eeskten ik eeskte wi eeskten
thou eesktest ji eesktet thou eesktest ji eesktet
hi, si, hit eeskte si, Si eeskten hi, si, hit eeskten si, Si eeskten
imperative eesk eeskt (ji)

Usage notes

Synonyms

Derived terms

Related terms